Eesti kultuuri hoidmiseks on rahvusriik tõhus. Trükitöösturina näen, kuidas meie Lasnamäe trükikoja venelased omandavad kiirelt sõnad nagu „värvilahutus“, sest töö nõuab. Noorte venelaste hulgas aga ei tõuka meie valitsus minu meelest eesti keele õpet üldse sellise hooga, nagu sinna kuuluvad rahvuslik-konservatiivsed erakonnad algul lubasid.

Kodust kaugemal muutuvad aja märgid järjest kõhedamaks. Kui Angela Merkel naasis Ameerikast Donald Trumpiga kohtumiselt, ütles ta mornilt: „Wir sind allein.“ Et me oleme nüüd üksi. Ameerika hoolib ainult Ameerikast. Samal ajal pannakse Türgis vangi „türkluse vastaseid“, Hiina jälgib suhtlusvõrgus hiinluse vastaseid ja Venemaal on emamaa solvamine kuritegu. Itaalia peaminister kärkis kevadel, et kui Saksamaa ei nõustu kohemaid neile laenu andma, „on Euroopa projekt lõhki“. Ma ei ütle siin, et õhus on sõja hõngu. Ei. Õhus on rahvusliku egoismi hõngu, mis ilmutas end kevadel koroonamaskide jaotamisel.

Rahvad võitlevad gaasi ja tooraine pärast, trükivad üksteise võidu raha, kehtestavad sanktsioone ja tolle. Võib minna veretuks sõjaks ülemvõimu pärast. See sõda käib oma standardite pealesurumisega, välismaa veebisaitide blokeerimisega, energiamüügi piiramisega, elektriautode akude tooraine keelamisega neile riikidele, kel seda pole.

Kaubandussõjas pole rahvusriik mingi sõdur, pärissõjas samuti mitte. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega