„Mis te täna koolis tegite?“

„Ah, ei midagi.“

Arvatavasti on iga koolilaps vanemate tüütule küsimusele niimoodi vastanud. Nüüd vastavad samamoodi ka täiskasvanud, sest päevad veerevad ühetaoliselt. Seiklusi, mis tõstaksid adrenaliinitaset, ei paista kuskilt.

Fred Jüssi pakutud seisundikirjeldus „molutamine“ poleks saanud eestlaste teadvusse tulla paremal ajal. Kui „Olemise ilu“ täpselt aasta tagasi esilinastus, ei teadnud keegi, mis meid ees ootab. Film „viljakast mittemidagitegemisest“ ning kiidusõnad laiskusele ja jõudeelule osutusid aga prohvetlikeks. Korraga sai puutumatu loodus linnarahvast nii täis, et vanale molutajale ja loodusfilosoofile endale enam vaba mätast naljalt ei leidunudki. 

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega