Kid Cudi upub kõlamerre, mida ta ise luua aitas

Kid Cudi „Man On The Moon III: The Chosen“
6/10

Kid Cudi

Republic

6/10

Lil Uzi Verti, Lil Peepi jt kaasaegsete saundis näpuga järge ajades jõuab alati kahe plaadini: Kid Cudi stuudiodebüüt „Man On The Moon: The End Of Day“ ja suuresti tema osalusel sündinud Kanye Westi „808s & Heart­break“. Travis Scott riputas parajasti oma esimest miksteipi Myspace’i ja Pluuto võttis aulas aabitsat vastu, kui Cudi ja West juba ümisesid, mõmisesid ja neopsühhedeelse hiphopi imemaad uurisid. Lisaks aitas Cudi sisse räppida rada, mida mööda emoräpparid tänaseni oma ärevust ja depressiooni lauludesse talletavad.

Täna, 12 aastat ja mitu pettumust valmistavat Kid Cudi sooloalbumit hiljem on mäng kapitaalselt muutunud. Innovaatorist on saanud üks tuhandetest, et mitte öelda: mahajäänu. Cudi näib sellest aru saavat. Värske albumi parimal laululgi (drill-hitt „Show Out“) tõmbub ta pigem taustanäitlejaks ning laseb Pop Smoke’i ja Skepta märksa värskemal olekul-saundil domineerida. Kus kõlab üksi, laseb pidevalt oma maheda baritoni ebaatraktiivselt mangudes või unustatavatel viisijuppidel raisku.

See ei tähenda, et album poleks meeldiv kuulamine, kuid liiga tihti tekib tunne, et Travis Scott oleks sama laulu põnevamalt lahendanud. Kinni pole hakata ka eelmistele „Man On The Moon“ triloogia osadele ägeda edge’i andnud taotluslikult alaprodutseeritud biitidest. Kangastub paralleel Eminemi värske albumiga ning mõte, et artisti produktsiooni moderniseerimine ei tähenda automaatselt sammu edasi. Mõnel puhul aitab see kaasa tema omapära hääbumisele.