Läbi aegade on eestlaste päritolu ja muinasaeg innustanud looma ridamisi ebateaduslikke hüpoteese ja teooriaid. Ebateaduslik ajaloo- ja keeleuurimine on sageli teineteisega põimunud, näiteks sõnakujude üks-ühele võrdlemise abil saab justkui tõestada eestlaste seost vanade kultuurrahvastega. Sellesuunaline tegevus sai alguse juba 19. sajandil, kui „avastati“ eestlaste sugulus sumeritega.

1990. aastatel põhjendas ajaloolane Priit Ligi, et soov teada saada oma rahvuse ajaloolist põlvnemist on atraktiivne eeskätt rõhutud ja ilma suure minevikuta väikerahvastele ning üleüldse tegeldakse sellega vähearenenud maades. Ligi seisukoht näib esmapilgul äärmuslik, uuritakse ju praegugi ka vanade kultuurrahvaste – näiteks etruskide – päritolu. Ent Ligi astus välja mitte päritolu tõsiteadusliku uurimise, vaid selle mütologiseerimise, ebateaduse vastu. Selleks oli ka põhjust.

Teaduslikud kahjurid


Kahe maailmasõja vahel sai eestlaste päritolu ja muinasaja mütologiseerimine sisse enneolematu hoo. Ebateaduslikke käsitlusi ilmus üksteise järel, ka raamatutena. Näiteks August Laurij (1926) pidas eestlasi inimsoo ürgisadeks ja eesti keelt keelte keeleks, kõigi keelte võtmeks.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega