ÕNNEPÄEVIK | Kuidas ma kaks nädalat tõenduspõhiselt õnnelik olla üritasin

Õnne- ja heaolu-uuringud on tõsine teadusvaldkond, mille raames tehakse mahukaid uurimusi ja kirjutatakse artikleid eelretsenseeritavatesse teadusajakirjadesse. Püüdsin nende teadustulemuste järgi elada.

10. jaanuar

Kätte on jõudnud see aeg aastast, mida peetakse kõige mornimaks. Jõulud ja aastavahetus on läbi (täna pärastlõunal viis mees jõulukuuse kogumispunkti), kevadeni on jäänud veel palju aega, ning inimestel, kel on kombeks anda endale uusaastalubadusi, on tavaliselt jaanuari keskpaigaks selge, et neid täita ei õnnestu ka seekord.

Võtan appi teadusuuringud, mis räägivad heaolutaseme tõstmisest.

Lugesin kunagi Arthur Schopenhaueri „Elutarkust“, kus filosoof annab hea elu otsijaile väga konkreetseid nõuandeid: tõuse vara, tee kindlustuslepinguid, ära solva inimesi ja ole viisakas. Püüelda tuleks pigem õnnetusest hoidumise kui õnne poole. Ning vaatamise asemel peaksime mõtlema (paljudel inimestel olevat lugu vastupidi; nad vaatavad, mitte ei mõtle, märgib Schopenhauer).

Algus on mul igatahes tehtud. Tõusin täna hommikul kell 6.30. Lisaks kodukindlustusele olen ­teinud õnnetusjuhtumi- ja ­laenu­makse- kindlustuse. Facebooki vaatamise asemel üritan raamatuid lugeda ja kaasa mõelda. Ka juhul, kui inimesed proovivad mind avalikus ruumis solvata (alates sellest, kui mu laps enam vankris ei sõida, pole mul seda ette tulnud, seevastu jalutuskäru jäi alailma kellelegi ette), üritan jääda rahulikuks, et suurendada oma õnnetunnet.