Räägivad kolm inimest (nimedel ega sool pole tähtsust).

Esimene: „Olen väikesest saati kartnud igasuguseid sööke. Jah, sööke! Toitu kui sellist, aga ka toidu välimust. Mul hakkas süda kloppima ja peopesad läksid higiseks, kui nägin näiteks taldrikule lohakalt virutatud portsu. Väga peeneks tükeldatud toit tekitab vastikustunnet. Kuigi sööma ju peab ja last sunniti, tekitas juba toidu suu juurde tõstmine tohutut vastumeelsust. Mõnikord tekkis lämbumistunne, mõnikord ajas oksele. Ma ei söö ühtegi veiselihaga toitu, riisi, limaseid asju (näiteks karpe ja teisi mereande), aga ma ei suuda süüa ka näiteks lillasid toiduaineid. Enamasti söön pitsat. Mõistusega annan endale aru, et peaksin sööma mitmekesisemalt ja muretsen oma tervise pärast väga – aga lihtsalt ei suuda!“

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega