Muusika, mis lausa pressib garaažist lavale

Dead Furies „Midnight Ramble“
8/10

Dead Furies “Midnight Ramble”

Dragstrip Riot Records

8/10

Aeg-ajalt tundub, et kui asi puudutab klassikalisi rokipunte, olen küll juba kõike kuulnud. Panen skeptiliselt plaadi peale ja nõjatun kuulama. Mõne aja pärast on tuju juba selline, et võiks Woodstocki minna – siis tuleb meelde, et see pandi ju kinni. Või tormaks pea ees mõnda moshpit’i, kuid praegu peab leppima enda toa piires mürgeldamisega. Aga noh, eks Dave Grohl harjutas ka patjade peal trumme.

2016. aastal loodud Dead Furies on „Midnight Ramble’il“ sama energiline, nagu võiks oodata bändilt, kes suudab nii lühikese tegutsemisaja jooksul juba neljanda stuudioalbumi välja anda. Muidugi on siin New York Dollsi, sealt edasi juba Black Rebel ­Motorcycle Clubi, The Oh Seesi ja mida kõike veel. Kui juured on seal, siis natuke uuematest tüüpidest kõlab näiteks Ty Syeall, kes suudab sarnaselt Dead Furiesega garaaž-punk-roki toore algmaterjaliga põnevalt ümber käia.

Järelikult: pole õli, higi, tolmu ja karjumist piisavalt, sest sellist mussi tuleb endiselt juurde. Mõnus, tummise saundiga raiumine on äratanud ka välismaa rokiajakirjade tähelepanu ning nii on Dead Furies mõned aastad tagasi jõudnud Classic Rock Magazine’i veergudele.

„Midnight Ramble“ on kogu eelmiste plaatide mootorile veelgi hobujõude lisatud. Leegid summutist välja, esiklaas läikima, nahkistmetele istuma ja automakist volüümi juurde. Garaažirokis on midagi aegumatult seksikat ja võluvat, umbes nagu Tarantino filmides või Bonnie ja Clyde’i loos. See on aus ja puhas energia, millesse mäslema suunduda – eriti kui see on nõnda positiivse laenguga nagu Dead Furiesel.