Traksidega püksid, hall pea ja peenikese raamiga prillid.

Aarne on oma töötoas üksi. Võtab ette kuusepuidust tollipaksuse plaadi. Liimib plaadile peale valge klahvikatte – sellise, millel näpud ei libise.

Pliiatsi ja joonlauaga tõmbab plaadile paralleelsed kriipsud.

Sätib plaadi elektrilise lintsae alla. Viuuuu, viuuuuu lõikab plaadi kitsasteks pulkadeks – nendest pulkadest saavad klahvid ja kogu plaadist klaviatuur.

Saepuru lendab, saag undab. Kaitseprillid paneb Aarne vahel ette, aga kõrvaklappe ta ei kasuta. Miks? Ta ei vasta teile, kui koroonamask katab teie suu. Sest ta ei kuule. Ta ei kuule ka seda, kui vabriku omanik Indrek Laul vabriku ülemisel korrusel klaverit mängib. Tal pole aimugi, mis häält teeb klaver, mille kallal ta päev läbi töötab.

Kui Aarne oli väike poiss, jäi ta keskkõrvapõletikku ja kaotas kuulmise.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega