Kaaderhaaval tippu

Kertin, kuidas kaamera esimest korda su kätte sattus?

Teismeeas oli mul Canoni digiseebikas kogu aeg taskus, kuni see ära varastati. Tõsisemaks muutus asi siis, kui ühel afterparty’l oli kellelgi kaasas peegelkaamera ja sain sellega mängida. Kevadine varahommik, õites sirelid, kastepiisad, tõusev päike, väga naiivne. Aga samas ka ilus. Pärast seda olin kindel, et kuidagi on vaja peegelkaamera jaoks raha leida.

Minu silmis on Eesti moefotograafide probleemiks oma käekirja puudumine. Sinu puhul seda muret pole. Kuidas sa oma stiilini jõudsid?

Ma usun, et käekiri on maailmavaate peegeldus. Kui käekirja kujunemist võrrelda maailmapildi kujunemisega, siis enamik sellest tuleb ilmselt mind ümbritsevast keskkonnast, olgu see virtuaalne või füüsiline. Kui neil tänapäeval on üldse enam mõtet vahet teha.