Eliidi vaevad pandeemia ajastul

Vaktsineerimiskampaaniate silmakirjalikkus töötab ühiskondade püsimisele vastu.

Kes on lennukiga reisinud ja pardal tutvunud kriisiolukorra instruktsiooniga, teab hästi, et reisijatekabiini dehermetiseerumise korral kästakse täiskasvanul panna esmalt iseendale hapnikumask pähe ja alles siis kõrval istuvale lapsele. Või ütleme, et hoolt vajavale isikule. See võib olla ka dementne vanur. Põhjus arusaadav – kui täiskasvanu või adekvaatne isik kaotab teadvuse, ei hoolitse keegi enam ka titeealise või ebaadekvaatse eest. Tulemuseks on kaks laipa. Kuigi võiks olla kaks ehmunud, kuid muidu elus ja tervet isikut.

Muidugi võib seda korraldust tõlgendada ka pahatahtlikult, nagu kõike muudki: jõupositsioonil asuv täiskasvanu kasutab talle antud eelist, et krabada defitsiitne hapnik enda valdusesse. Ja ärme hakka arutama, millised võimalused on veel „eliidil“ ehk lennuki pilootidel – neile antud hapnikukraanidest võime meie, lihtsad reisijad, vaid unistada. Pealegi on sel seltskonnal võrratult rikkalikum informatsioon toimuva kohta. Neil on kõik, meil pole midagi.

Riik ehk ühiskond pole muidugi reisilennuk, aga transpordialased võrdlused tulevad praegu meelde, sest viiruse mahasurumiseks vajaliku vaktsiini ümber puhkenud arutelu­desse on siginenud võrdlus Titanicuga.