Andrei Vesterineni kaitseks: kui kaugele on koroonaskeptikute eestkõneleja ja tema fännid valmis minema?

Peep Talvingu ründamise asjus kinni peetud ja siis vabastatud Andrei Vesterinen on tõusnud üheks koroonaskeptikute eestkõnelejaks. Vesterineni vaated liiguvad küll äärmuse suunas, aga ta pole siiski hull riigikukutaja ega vandenõuteoreetik.

Mustvalges maailmas on asjad lihtsad. On inimesi, kes arvavad, et iga Irja Lutsari köhatus on väärt Nobeli auhinda. Ja on inimesi, kes arvavad, et vaktsiinide abil süstib Bill Gates meisse kiipe, millega meid juhtida.

Päriselus on kahe äärmuse vahel siiski vähemalt viiskümmend varjundit. Kusagil seal vahepeal tegutseb ka viimastel nädalatel nn koroonaskeptikute seas järsku kuulsaks saanud Andrei Vesterinen (36). Ta pole küll äärmuses, aga ka mitte keskel, ja on selgelt ühte suunda triivinud.

Kindlasti võib Vesterinenist kirjutada mitu erineva alatooniga lugu. Võib kirjutada, et ta on hull maskivastane, kes kihutab üles inimesi, terroriseerib Lutsarit ja lõpuks vihkab Eesti riiki. Viimase kohta leidis näiteks Päevaleht mõne aasta taguse tsitaadi Vesterinenilt: „On selge, et Eesti iseseisvus eksisteerib ainult paberil, tegelikkuses on meie riigist saanud juba USA koloonia, omamoodi sõjaväe polügoon. Seetõttu jätkab riik NATO abistamist ja teeb kõik, et oma ookeani taga olevatele „peremeestele“ meeldida.“

Aga võib kirjutada ka diametraalselt teistmoodi. Võib kirjutada, kuidas Vesterinen kiidab Eestit, räägib, et on Eesti patrioot (ka Ekspressiga kohtudes kinnitab ta seda mitu korda), või sellest, kuidas ta Eesti sõdurina Afganistanis missioonil jala kaotas ja seejärel (nüüd juba proteesi kandes) uuesti Afganistani tahtis minna.