„Konverentsi“ avastseen on petlikult lihtsakoeline – koristaja pühib mitme pika minuti jooksul teatrisaali põrandat, kaamera ei nihku terve aja millimeetritki. Veniv kaader valmistab vaataja ette pisut enam kui kaks tundi kestvaks kannatust nõudvaks rännakuks nii Venemaa traagilisse lähiminevikku kui ängistavasse tänapäeva.

Koristaja pealtnäha argist tööd võib tõlgendada kujundliku katsena pühkida teadvusest ja mälust midagi, mis sealt niisama lihtsalt ei kao. Selleks millekski on saatuslikul õhtul laval olnud rahvusromantilise näidendi järgi nimetuse saanud Nord-Osti pantvangikriis. Meenutuseks: 2002. aasta 23. oktoobril sisenesid Dubrovka teatrisse Moskvas poolsada relvastatud tšetšeeni vabadusvõitlejat, kes võtsid hoone neljaks päevaks oma kontrolli alla, mineerisid saali ning võtsid pantvangi ligi tuhat pahaaimamatut külastajat.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega