Nõmmel elades käisime kelgutamas surnuaia lähedal nõlvadel, mida teatakse Vanaka ja Pajaka (või Katla) nime all. Meil naabritüdrukutega olid metalljalastega puukelgud, sest Salvo polnud oma värvilisi plastkelke veel leiutanud. Kelgumägedeni andis kõmpida: piki Raudtee tänavat, üle raudtee, kuni mändide vahelt hakkas lumes müttavaid lapsi paistma.

Tookord, 1960ndate lõpus lubasid täiskasvanud lapsi omapäi õue hullama. Mudilane kadus koos suurematega kuhugi ja ilmus välja siis, kui kõht tühjaks läks. Praegu ajab selline usaldus hirmujudinad peale – laps üksi suure kelguga üle raudteerööbaste ukerdamas ja nõlvadel liuglemas koos mõõdutundetult möllavate teismeliste poistega! Aga meile oli kodus sõnad karmilt peale loetud: enne, kui kelgule hoo sisse lükkad, vaatad, et keegi sulle ette ei jää!