Kaasaegsetel oli raske uskuda Eesti iseseisvuse ühe looja Jaan Tõnissoni omakasupüüdmatusse

Krista Aru kaheköiteline Jaan Tõnissoni elulugu pälvis tänavu Jaan Krossi preemia. Tarmo Vahter arutleb värske laureaadiga, milline oli Tõnissoni mentaliteet rahaasjades.

Krista Aru (62) oli juba üle viiekümne, kui ta hakkas prille kandma. Põhjuseks oli Jaan Tõnissoni käekiri.

„Ma ei saanud sellest mitte mõhkugi aru,“ meenutab Krista. „Kiiresti kirjutades olid tal kõik tähed ühtemoodi.“ Enam ei valmista Tõnissoni pookstavite lugemine probleeme. Krista muigab hoopis, et „kuidas ma esialgu nii loll olin, et ei osanud“.

Ajame Kristaga juttu Skype’is, mina Tallinnas, tema Tartus. Heli- ja videopilt on nii hea, et intervjuu lõpus juhib Krista tähelepanu, et mu juuksed hakkavad külje pealt halliks minema. Krista ise on oma pea tulipunaseks värvinud.

Tunneme teineteist laulva revolutsiooni ajast, kui ma läksin Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Noor õppejõud Krista pidas loenguid Eesti ajakirjanduse ajaloost. Ta ei rääkinud kellestki teisest nii põnevalt kui Tõnissonist.