Dokumentaalfilmis „Framing Britney Spears“ näeme stseeni, kus Paris Hilton, ­Lindsey Lohan ja Britney Spears autosse hüppavad. Aastal 2006, kuskil Beverly Hillsis, kolmekesi esiistmetel. Tulid peolt, suunduvad edasi.

Kui väga populaarsed ja armastatud need daamid ka ei olnud, siis pop- ja kuulsustekultuuris olid nad antikangelased. Mitte nüüd päris verivaenlased, aga mõttetud ja ajuvabad bimbod, rõvedalt rikkad, upsakad ja vastutustundetult hedonistlikud möllumutid, keda jõukus, kuulsus ja eliidielu naudingud on ära rikkunud. Kes süstivad Dom Pérignoni silmamunadesse, tõmbavad jahvatatud Gucci kotte ninna ning loobivad Manolo Blahniku kingadega mune hauduvaid kajakaid.

Iga ukse taga ootas neid paparatsode parv; iga ilme, millega nad pildile jäid, iga sõna, mille nad kuskil poetasid, kajas üle kollase ­ajakirjanduse.

* Pealkiri on ehe näide, kuidas ajakirjandus kasutab inimesi ära. Ühe pere probleemid on sensatsioonilise signaali rollis. Vabanduseks saab alati öelda, et avaliku elu tegelased peavad sellega arvestama, et neist kõik välja väänatakse. Ja eks paralleele Spearsi ja Sildaru peresiseses vägikaikavedamises muidugi on.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega