Me võime muusikat nimetada jungle’iks või mitte-jungle’iks, UK bass’iks või millekski muuks, niikuinii käib elektroonikas kõik lainetena, vana tuleb uuel kujul tagasi, uuel on aga sees mingit molekuli 90ndatest või kuskilt, see ei loe. Loeb see, et artistil on mingi nägemus ja ta oskab seda edasi anda. Kümmekonna aasta jooksul üüratult EPsid ja singleid loonud Jordan Parsons ehk Crypticz (alias’te seas ka Akopi, Rat:Face jm) on läinud järjest pehmemaks ja see on lahe. Näiteks 2013. aasta „Departure EP“ on kalk UK bass, hiljem on ta teinud ka üsna tehnitsistlikku drum’n’bass’i ja ega see ole ka paha olnud, aga „Between Dust & Time“ on selline teos, milliseks võiks unistada üht jungle-albumit aastal 2021: õhuline, voolujooneline, salapärane, sügav, soe, kerge ja üdini loominguline: me tunneme ära, kui keegi on ajas kulgevas kunstiteoses (film, muusika, teater vs. kujutav kunst, arhitektuur) iga sekundi läbi mõelnud, aga seejuures pole üle mõelnud. Bristoli Western Lore’i plaadifirmast (Response & Pliskin, Dead Man’s Chest) tuleb üldse värsket tundega džunglit ja Crypticz on nende kroonijuveel, kes oma debüütalbumile hella käega asetab viirastusi raggamuffin-kultuurist, atmosfäärilisimast trummibassist, taevas sõudvast ambient’ist („Memories Fade As I Drift Away“), hõrgust triphopist („Lakutala (Version)“), sekka ka mõni džässinoot.
Kauneim hetk on „Ocean Blue“ koos Amy Kisnorboga, mis võiks meenutada 90ndate 4Herot, aga Crypticzil on alati mängus mõni reeglipäratu lisanüke, ning kohati jääb muusika siin plaadil lihtsalt seisma (loe: hõljuma).
