Ajateenija põgenes Kaug-Idast koju Eestisse. Võeti kinni, viidi tagasi. Põgenes uuesti

Kaitseväe staabiohvitser Tanel Kapper räägib, kuidas ta 30 aastat tagasi Nõukogude armee ajateenijana Siberist 7000 kilomeetri kauguselt kaks korda Eestisse põgenes.

Aasta oli 1989. Õppisin Tallinna kalatööstuslikus merekoolis, niinimetatud kilukoolis. Olin purjelaev Krusensterni peal praktikareisil ja meil tekkis Klaipėda merekooli venelastega vastasseis, iga päev oli kellelgi silm sinine. Ma olin meie omadest kõige vanem – järelikult süüdi! Kuidas süüdlast karistada? Sõjaväkke! Ja mida kaugemale Eestist, seda parem!

Jaanipäeval (ikka 1989) kamandati mind koos teiste kutsealustega tervisekontrolli. Auto juba ukse taga ootas. See viis mu otse Ämari lennuväljale, kus mõned kutid juba ees olid. Ämarist sõjaväelennukiga Moskvasse ja reisilennukiga Tšitaasse sõjaväeossa. Tšitaa on Kaug-Idas, teisel pool Baikalit, Tallinnast 7000 kilomeetrit. Tokio on Tšitaale tükk maad lähemal kui Tallinn.

Sõjaväeosa, kuhu mind viidi, kandis numbrit 33003. Ümberringi venelased, ukrainlased, mõni tšetšeen, ülejäänud usbekid. Ühtegi eestlast ma ei kohanud. Eestis käib laulev revolutsioon, võideldakse Eesti vabaduse ees, aga mina kükitan Kaug-Idas!

 

Tuli pidulik vandeandmise päev. Noorsõdureid hakati kasarmust riviväljakule ajama. Ütlesin, et mina seda vannet ei anna.