Minusugusel skeptik-lambal tuleb esimene tõrge ette eessõnas. Ma suhtun kange umbusu ja vastuhakuga alternatiivse ravi leiutistesse ning vandenõuteooriatesse. Kui sissejuhatuses tervitab mind lause: „Hoolimata paljudest antidepressantide reklaamidest televisioonis viitavad mitmed metaanalüüsid sellele, et Big Pharma lahendustest ei ole rohkem kasu kui platseeboefektist,“ pole ma väga kindel, et „Wim Hofi meetod“ on vesi, kus ma tahaks edasi ujuda. Ja kui autor ise hakkab laduma, et „oleme valgusolendid, kel on sünniga kaasa antud vaim ja hing“ ja „kroon ei ole pelgalt sümbol, mis pannakse kuningaks kutsutavale mehele pähe, vaid aura, mis ümbritseb sind, kui sa kiirgad, kui su aju on täiesti elus“, siis taban end mõttelt, et küll on neil umbluu-inimestel ilus elu, sest nad võtavad poeesiat päriselt tõe pähe.

Aga hea küll. Ma annan Wim Hofile võimaluse.