„Ulmlejad“ jooksevad uskumatult madala lati alt läbi
(3)Endine pangajuht Vahur Kraft käis Tartus Sadamateatris ja ei jäänud üldse rahule.
Autorid Reimo Sagor, Oliver Issak, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre.
Lavastaja Reimo Sagor.
Lavastusdramaturg Oliver Issak.
Kunstnik Fey Piir.
Muusikalised kujundajad Indrek Asukül, Reimo Sagor. Valguskunstnik Andres Sarv. Osades Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre. Esietendus 28. jaanuaril 2021 Tartus Sadamateatris.
Laval on neli heas toonuses, parimates aastates noormeest. Lavastuse tutvustuses väidavad nad, et on 30. aastates, Kristuse eas, kui ta kaasas oma jüngrid muutma maailma oma lugude, tegude ja kannatustega.
Neli noormeest (Reimo Sagor, Jaanus Tepomees, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre) tühjas, „alasti“ teatriruumis, võimalusega luua puhas, risustamata teatrimaagia. Etenduse „Ulmlejad“ sünopsises räägitakse unistamisest kui vanamoodsast ja tabuteemast, mis on justkui naeruväärne, keelatud ja lubamatu meie igapäevases merkantiilses maailmas. Sünopsises kirjutatakse, et unistavad need, kes reaalsusega hakkama ei saa – nõrgad, saamatud, läbikukkujad. Milleks ja kellele on vaja unistamist? Siin puutumegi kokku lavastuse põhiprobleemiga. Unistamisest on vähe juttu või on unistused olematud ja peidetud. Suurest unistamisest justkui ei julgetagi rääkida.
Neli noort meest oma parimates aastates ei julge, ei taha või ei oskagi unistada. Kogu etendus on justkui naeruväärne kombinatsioon või äraspidine pilt igapäevastest ülespuhutud mõttetutest teemakestest meedias. Lavastus on kakofooniliselt absurdne ja seal on püütud kasutada nii Renate Keerdi lavastustest tuttavaid kujundeid, Improteatri improvisatsioonilisi kalambuure, on olnud soovi ja tahtmist kadunud Teater NO99 pingestavate lavajuttude järele. Kuid värvikireva kaleidoskoobi asemel kohtab vaataja nüansse tasalülitavat müra.
Koos lavastaja Reimo Sagoriga püüavad mehed publikut kaasa haarata diletantlike lavakunstikateedri igapäevaste näitlejatreeningutega, plaksutama kutsumise ja naeruturtsatustega. Jätavad kasutamata publiku valmisoleku nendega suhestuda, valmisoleku purustada „nähtamatu klaassein“ ja kaasa rääkida oma unistuste, ulmlemiste ja tulevikumõtetega. Publiku mentaalne valmisolek, mis algas juba garderoobis riideid ära andes, istekohtadele juhatamise ja piletite kontrollimisega, mängiti maha naeruväärsete tänamiste ja kummardustega.
Etendus oma naiivsete ja mitte kokkusobivate kujundite ning tegevustega, mis risustasid puhast ja alasti teatriruumi, ei aidanud kuidagi kaasa lavastust läbivale ootamise kujundile. Ootamine kui metafoor ja võimalus jutu vestmiseks, mõtiskluseks, pinge tõstmiseks, mängiti maha mitteprofessionaalse ning ilmselt läbi töötamata ja läbi mõtlemata temaatika ja tekstiga.
Ometigi, etenduse keskel laval pööraselt „võbelevat“ mastaapset kollast Stockmanni kuju hardalt vaatav, seda õrnalt, justkui salamisi katsuv ja sellega iharalt mängiv Reimo Sagor tekitas korraks justkui ootuse, et ehk nüüd... Aga sinna see jäi ja hajus.
Ka etenduse lõppu mõeldud ilmne allegooria unistustest – „asjad“, kollane (kasvu)hoone, butafoorsed „toidumäed“, seinale joonistatud õnnelik perekond kassi ja koeraga – ei kandnud, ei tekitanud võimast lõppakordi, sest algusest peale ei olnud, mida kanda või mille poole liikuda, et saabuks valgustatud, oodatud finaal.
Lavastaja Reimo Sagor kas ei suutnud või ei osanud head ideed lavastada ega suurepärased näitlejad kehva lavastust välja mängida.
Nähtust ajendatud spontaanne küsitlus publiku hulgas etenduse kohta andis katastroofilise tulemuse. Seitsme suvalise teatrikülastaja hulgas tehtud küsitlus (ilmselt esinduslik valim kohal olnud publikust) andis tulemuseks etenduse täieliku läbikukkumise. Mitte kellelegi küsitletutest etendus ei meeldinud, seega ei saa siin olla tegemist pelgalt ühe vaataja kahtlemata subjektiivse arvamusega.
