Köster heitis Tootsile ette, et jumala päike läheb enne looja, kui Tootsi vallatuste registriga valmis saadaks. Tootsi vallatused olid aga teada ainult köstrile, koolipoistele, õpetaja Laurile ja küllap ka küla peal oli mõnest juttu. Kui Toots töötas Venemaal mõisavalitsejana, ei teadnud seal keegi ega saanudki teada tema noorepõlve uljusest. Kindlasti ei olnud Tootsi noorepõlve patud avalikult internetis kõigile lugemiseks.
Tänapäeva digimaailmas jäädvustatakse aga inimeste vallatusi nii pildis, videos kui ka kirjas. Pahatihti võivad nooruse rumalused tulla inimest aastaid või isegi aastakümneid hiljem kummitama. Selle probleemi lahendamiseks pööratakse digimaailmas järjest enam tähelepanu isikuandmete kaitsele ning andmesubjekti õigustele. Muu hulgas ka õigusele olla unustatud.