Käitumisteadlane selgitab, miks vaktsiinidele tormi ei joosta

Vaktsiiniotsus on raske, kuna sisuliselt tuleb võrrelda kaht ebaselget tulevikku, räägib teadusnõukoja liige, käitumisteadlane Andero Uusberg.

Veebruaris korraldatud Covidi-teemalisest küsitlusest selgub, et Lõuna-Eestis on võrreldes Ida-Virumaaga ligi kaks korda enam inimesi, kes on vaktsineerimisest väga huvitatud. Sama suur vahe (40% vs. 21%) on ka eesti päritolu ja muust rahvusest inimeste vahel. Millest sellised erinevused tulla võivad?

Regionaalselt ja rahvuslikult asja vaadates on üks selgitus, et venekeelne elanikkond näeb selles viiruses natuke väiksemat ohtu. Seda võib osalt selgitada sellega, et kui sa teed tööd, kus sa ei saa inimestega kontakti vältida, siis psühholoogiliselt on tervislik seda ohtu enda jaoks pigem pisendada või vähemasti mitte liialt suureks mõelda.

(Turu-uuringute ASi COVID-19 teemalises küsitluses teatab kaugtöö võimalikkusest 37% eestikeelsetest, muu rahvuse esindajate hulgas on kaugtöö abil elatise teenimine võimalik aga üksnes 16 protsendil – EE)

Vaktsiiniotsus on mõnes mõttes kahe kaalukausi vaagimine. Ühelt pool kaalutlus, et mis see vaktsiin mulle annab, ja teisel see, mis ohud sellega kaasnevad.