Pekingist tulenevad ohud on Välisluureametile täpselt teada — ilmselt palju täpsemalt kui aastaraamat lubab aimata. Kuigi Hiina kohta tehtud järeldused on kahtlemata õigustatud ja näidete varal põhjendatud, ei kaasne sellega analüüsi, mis Hiina käitumist lahti seletaks. Detailirohke kirjelduse tõlgendamiseks pakutakse vaid lineaarseid seoseid: Hiina on julgeolekuoht, sest püüab oma erinevate tegevustega „mõjutada sihtriikide Hiina-poliitikat“ ja „oma suuruse ja mõjuvõimuga summutada kriitilised hääled Euroopast“.

Lugejale jääb paratamatult pihku küsimus, „miks“ — miks püüab Hiina oma mõjutustegevustega teiste riikide käitumist suunata ja sealseid arvamusliidreid oma ideoloogilisse rüppe haarata. Miks tahab Hiina välja kujundada „Pekingist juhitud vaigistatud maailma“? Neile küsimustele vastamine nõuab arutluskäiku, mida Välisluureameti aastaraamat ei paku ja ilmselt ei peagi sellises formaadis pakkuma. Kuid selle loo eesmärk on neid väited laiendada.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega