Millalgi õndsal nõukogude ajal sattusime üheskoos õpilasmalevasse. Rühmakomandör oli minu isa, rühm pidi hakkama tööle Moldovas ja rühma oli sattunud ka noor Luik, kes hõljus ringi oma punase parukaga. Aga mingil momendil oli ta punane parukas äkki kadunud. Ta oli täiesti kiilaks aetud. Ise põhjendas ta seda uuema moega. Tagantjärele on vihjatud, et ju tal oli võimuorganitega probleeme.

Mingil kaunil päeval olime kuskile koos minemas – minu paps, minu ema, mina ja Hans – ja mu ema pöördus Luige poole, et kas sul kammi oleks laenata, ja märkas alles siis, et Hans on ju kiilakas.

Mu ema meenutab siiani, kuidas ta kiilaspäiselt Luigelt kammi palus.

Rein Sikk, ülikoolikaaslane