Oled tõlkinud mitmeid Michel Houellebecqi düstoopilisi romaane. Tema romaan „Alistumine“ kirjeldab Prantsusmaa vaikselt ülevõtmist islami poolt. Teos oli oma ajast ees ja tundub mulle paralleelina Tallinna linnapea Mihhail Kõlvarti vaiksele, kuid ­visale tegevusele võimupüramiidi tippu tõusmisel, valitsusele nõudmiste esitamisel ja oma hästi peidetud eesmärkide saavutamisel. Mis mõtteid „Alistumine“ sinus tekitas?

Houellebecqi prohvetina lugeda pole kindlasti mõtet. Ka see düstoopiline stsenaarium, mille ta käib välja „Alistumises“, ei ole poliittehnoloogilises plaanis tegelikult sugugi realistlik. Aga tema raamatud teeb minu meelest huvitavaks see, et ta toob välja mingisugused suundumused tänapäeva lääne ühiskonnas ja inimestes, võtab need vaatluse alla ja arendab jõuliselt edasi. Pigem justkui hoiatades, et kui me nüüd selles suunas edasi liigume, siis ootab meid ees nii- või naasugune katastroof või tupiktee.

Ta on visionäärlik kirjanik, kes paneb mõtlema ja kellel õnnestub oma raamatutega alati ka poleemikat tekitada ja debatte käima tõmmata. Nii kirjanduse üle kui ka nende teemade üle, millest ta kirjutab. See on ju lausa tema loominguline kreedo, et kirjandus peab vajutama ühiskonna valupunktidele. Ise ta ilmselgelt naudib oma provokaatori rolli. Võib-olla oleks ka Eestis vaja oma Houellebecqi, kes tõmbaks kirjandusest lähtuvalt mingitel tundlikel teemadel debati käima?