Erki Pärnoja uus plaat „Anima Mea“: mäng helguse ja melanhoolia piirimail
Ülestõusmispühal, 3. aprillil toimub Delfi veebis Erki Pärnoja plaadiesitluskontsert „Anima Mea“. Esmakordselt jõudis Collegium Musicale tellimusel kirjutatud teos koorile ja ansamblile avalikkuse ette Arvo Pärdi ja Erki Pärnoja 2020. aasta novembris toimunud kontserdil „Südaöine“.
Erki, kuidas sa juhataksid inimesed selle teeraja peale, millele nad sinu teost „Anima Mea“ kuulates astuvad? Mis neid sellel muusikalisel teekonnal ees ootab?
Teos algab mantraga, mis avab inimese hinge. „Anima mea“ tähendab ladina keeles „minu hing“. Ma tahtsingi kasutada väga vähe sõnu, aga just selliseid, mida kõik saaksid enda elukogemusest lähtuvalt tõlgendada. Mu soov oli, et inimene hakkaks mõtlema, mis asi hing on, kus see on, kuidas tema hingel läheb ja mis tema hingel on. „Anima Meal“ puudub narratiiv, mis algab algusest ja läheb lõpuni. Ehk on hoopis nii, et see teos algab lõpuga ja lõpeb ühe algusega ning nende vahele jäävad kõik need erinevad võimalused.
Kas kuulaja suudab selle ära tabada?
Oled öelnud, et koroonaviiruse esimene laine muutis oluliselt teose fookust. Mida see tähendab?
Hakkasin kirjutama suure hoo ja entusiasmiga juba 2019. aasta kevadel. 2020. aasta märtsi lõpus, kui olin „Anima Mea’st“ saanud valmis enda jaoks parima versiooni, oli juba kindel, et aprillis plaanitud esiettekannet ei toimu. Edasilükatud esmaesitluseni oli veel peaaegu pool aastat aega ja mõistsin, et kindlasti tekib mul paratamatult soov teost täiendada ja lihvida, hullemal juhul ümbergi kirjutada. Ning selle aja jooksul muutus elu väga palju, ma ei pea silmas mitte ülemaailmselt, vaid just isiklikku sidet selle teosega.
Mulle jättis väga sügava mulje teine osa „Isa, õnnista“. Eestlased isegi ei julge tavaliselt taoliseid sõnu eesti keeles laulda, poevad ladina keele keele taha peitu. Sina oled aga väga julge ja siiras.
Seos ladina keelega käis mul ka alguses peast läbi, siis kui ma alles harjusin mõttega, et ma hakkan koorile kirjutama. Kui teed esimest korda sellise teose, siis küllap on see loomulik mõte. Aga ma ei tahtnud liikuda mingile alale, mida ma tegelikult ei tunne. Ja nii ma alguses otsisin ise neid tekste. Ühel päeval sain õpetaja Jaan Tammsalult loa käia Jaani kirikus istumas. Et kohaneda selle ruumi ja mastaabiga ning ette kujutada, kuidas muusikud hakkavad seal asetsema või kuidas kõik kõlab. Tammsalu küsis vahepeal, et kuidas teosega läheb. Rääkisin talle oma mõttest, et ma soovin sellist teksti, mis räägiks küll usust, aga sellisest usust, mis on kõigile mõistetav ja ühtmoodi arusaadav ilma igasuguse õpetuseta. Talle tuli esimese mõttena pähe raamat „Keldi palved“ (tõlkinud Valda Raud). Need tekstid kõnetasid mind, ma tundsin, et mul on nagu luba neid kasutada, lisaks mõistsin neid tõesti sügavuti ka ise.
Harva kuuleb „Anima Mea’s“ mõnda sinu tuttavlikku kitarriakordi.
Ma loodan, et ka kõik minu järgmised teosed tulevad sellised, mida kuulaja ei ole osanud minult oodata. Väga loodan, et tuleb asju, mis sarnaselt sellele teosele viivad mind mingitele uutele avastamata aladele, sunnivad õppima ja edasi minema. Minu jaoks on väga oluline orgaanilisus - et teos ei ole konstrueeritud, vaid et ma olen mõelnud, vestelnud inimestega ja lõpuks peavad kõik osad tulema just niimoodi ning ma annan neile lihtsalt sündimiseks aega. Teine asi on tasakaal, mida ma alati otsin - mäng melanhoolia ja helguse piirimail. See on minu arvates omane kogu minu senisele loomingule.