Iga esmaspäeva õhtupoolikul kell pool viis arutavad kolm naist ja kolm meest, mida peaks Eesti valitsus tegema selleks, et koroonakriis hakkaks kahanema ja lõpuks raugeks.

Enamasti vaidlevad nad paar tundi, mõnikord kauem.

Moodsale ajale iseloomulikult käivad arutelud veebipõhiselt, meilide ja videokõnede kaudu.

Silmast silma, näost näkku on seltskond kohtunud vaid kaks korda: mullu aprillis Stenbocki majas ja septembris Tartu Ülikooli Delta õppehoones.Nende juttu ei protokollita sõna sõnalt nagu Riigikogu istungeid.

Kuni viimase ajani ei olnud nende tehtud ettepanekud avalikud. Alles kuu aega tagasi hakati neid veebi riputama.

See kuueliikmeline rühm pole salaselts, vaid valitsuse teadusnõukoda. Üks müütilisemaid organisatsioone Eesti Vabariigis, mida ühtaegu kiidetakse ja tümitatakse.

“Ma saan keskmiselt kümme kirja päevas. Pooltes küsitakse, miks on nii vähe piiranguid, ja teises pooles teatatakse, et te olete Eesti rahva tapja ja massimõrvar, sest meil on nii palju piiranguid,” kõneleb nõukogu juht Irja Lutsar.