Õiguslikult COVID-19 pandeemiast, palju küsimusi ja vähe vastuseid
Õiguspraktikas on tõusmas küsimused, millised on tööandja kohustused oma töötajate ees pandeemia tingimustes riskide maandamiseks ja kes vastutab, kui inimene töökohas nakkuse saab. Tuleb ka küsida, milline on riigi võimalik vastutus juhul, kui ilmselgelt vajalikud meetmed jäetakse õigel ajal kasutusele võtmata ning taoline tegevusetus toob kaasa arvuka suremuse, mida mõistlikult toimides saanuks vältida.
Põhiseaduse § 16 ja 28 sätestavad, et igaühel on õigus elule ja tervise kaitsele.
Töötervishoiu- ja tööohutuse seaduse § 3 lõike 2 kohaselt töökeskkonnas toimivad /…/ bioloogilised /…/ tegurid ei või ohustada töötaja ega muu töökeskkonnas viibiva isiku elu ega tervist.
Valitsuse määruse Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna /…/ tähenduses on COVID-19 pandeemia näol tegemist 3. kategooria ohurühma bioloogilise ohuteguriga / *
Tööinspektsioon leiab, et bioloogiliseks ohuteguriks pandeemia tingimustes on kokkupuutumine teiste inimestega. Ohutegur on seda tõsisem, mida pikem ja intensiivsem on tööst tingitud kokkupuude. Tööandja kohustus on pandeemiast tulenevad riskifaktorid kaardistada ja teha maksimaalselt kõik võimalik riskide vähendamiseks. Eelkõige tähendab see inimkontaktide viimist miinimumini seal, kus see on tehtav.
Sama Vabariigi Valitsuse määruse kohaselt peab tööandja vältima töötaja tervise ohustamist bioloogiliste ohutegurite poolt, samuti tuleb tagada neile vaktsineerimise võimalus. Mida aga teha seni, kui vaktsiine kõigile ei jätku? Eeltoodu pinnalt võiks väita, et töötajal on paljude inimkontaktidega ehk suure bioloogilise riskiteguriga tööst õigus keelduda ning tööandja peaks töötajat keeldumise võimalusest teavitama. Nii oleksid mõlema poole õiguslikud riskid maandatud, iseasi, kas ka terviseriskid.
Loe juurde HansaLaw kodulehelt, Facebookist ja LinkedInist.