Ja siis avastas Ingmar ühel sooäärsel teerajal hundijäljed ja ilvesejäljed.

Vaatas, et hea koht, sättis rajakaamera üles.

Kolm päeva hiljem võttis rajakaamerast kaardi välja – paar öist kährikut oli video peale jäänud. Pani uue kaardi aparaati ja läks mööda sooserva edasi. 44 minutit hiljem astus kaamera juurde esimene möödakäija.

Ja Ingmar pani video pealkirjaks "Vanamees ja karu".


See karu on täiskasvanud isane, kolm-neli aastat vana, täitsa jõuline noormees. Oli soopealt tulnud, jõhvikaid söönud ja astus mööda sihti lootuses, et leiab mõne raipe. Sest kevaditi on karud raibete peal väljas.

Siis avastas karu Ingmari jäljed ja tatsas fotograafile järele.

Ebalev ta veidi oli – sest mine fotograafe tea –, aga järele ta läks.

Varasematel kordadel on Ingmar sama sihti pidi ka tagasi tulnud. Seekord tegi pikema tiiru, avastas uusi metsi ja kahjuks karuga ei kohtunud.

„Mis siis juhtunud oleks?”

„Oleks ägeda pildi saanud,” arvab Ingmar.

„Mingit ohtu poleks olnud?”

Ingmar raputab pead.

„Ilmselt oleks karu suure raginaga kaasikusse putkanud.”

LÕPP

(Kunagi oli Väätsa metsades kole koht, kuhu viidi raipeid. Seda kohta teadsid kõik karud. Esimene trett pärast talveunest ärkamist tehti just selle hunniku juurde. Ükskord kohtus Ingmar karuga just selle hunniku juures. Ja karul olnud kõvasti jooksmist, et vehkat teha.)