37, 43, 47, 53, 58, 58, kõige vanem on 76...“

Kolmanda inten­siivraviosakonna juhataja Kairi ­Marie Riigor loeb peast ette mõnede patsientide vanused, kes tema osakonnas täna lebavad. Üksteist meest ja kaks naist. Kõik juhitaval hingamisel. Ihualasti helesinise lina all, jämeda toru kaudu ühendatud hiiglasliku, vapralt lõõtsuva hingamisaparaadiga. Enamikul suu paokil, suunurgast väljas hingamistoru, mis ulatub hammastest 20–25 cm ulatuses neelust alla hingetorru. Kes on olnud siin üle kahe nädala, nendel on tehtud kaela auk ja hingamistoru surutud otse hingamisteedesse. Üle kahe nädala ei saa intubatsioonitoru sees hoida, sest hingamisteedesse võib tekkida põletik. Kolmanda ehk kõrgeima astme intensiivravi on nii ebamugav, et narkoosita inimene seda ei taluks.

Praegu on kõik selili, mõni kergelt külili, iga kahe tunni tagant keeratakse neid, et ei tekiks lamatisi.