Märtsikuus andis Kalev ­Rattus Eesti Autorite Ühingu juhtimise üle nooremale põlvkonnale. „Olen alates 1. aprillist pensionär ja naudin hetkel seda staatust täiega, logelen mõnuga,“ ütleb ta rahulolevalt.

Sinu minevikus on peidus tähelepanuväärne sportlaskarjäär karmil spordialal, mis vihjab ka sinu jõulistele maneeridele ja visadusele, mille poolest sa tuntud oled.

Isa viis mind 1969. aastal 12aastasena Dvigateli spordiklubisse Aleksander Klepatši juurde ja ütles talle, et võta poiss trenni, muidu saab Koplis kogu aeg tappa. Tegin alguses sambot, pärast läksin judole üle. Isa oli klassikalise maadluse mees, Eesti meister raskekaalus ja kehakultuuri õppejõud nii TPIs kui Pedas.

Dvigateli trennis olin oma rühmas ainuke Eesti poiss, ülejäänud olid venelased. Käisin trennis kuus korda nädalas. Pärast tulid veel treeninglaagrid ja võistlused üle terve NSV Liidu. Käisin trennis kuni keskkooli lõpuni ja jõudsin NSV Liidu noortekoondisse välja. Liidu esivõistlustel tulin pronksmedalile. Treener ütles – sa oled mind ajalukku viinud, sa oled esimene Eesti judovõistleja, kes sai liidu esivõistlustelt medali! Karm värk oli see nõukogude sport – lähed tatamile ja koondise treener ütleb: kas või sure, aga pead võitma! See oli päris kõva tahtejõu arendamise kool.