Lääne veskid jahvatavad aeglaselt, aga põhjalikult: näib, et Venemaa arenguvõimele on lõpuks käega löödud
(177)Suurte lääneriikide pealinnades pole Venemaad kunagi n-ö maha kantud. Pikki aastaid võis loota sellele, et Putin lahkub võimult ning asemele tulnud uus Kremli peremees hakkab mingit teistsugust poliitikat ajama. Või et Venemaal toimub üldse režiimimuutus. Seda lootes polnud mõistlik hakata Venemaad survestama niisugusel määral, et seal juhtuks majanduslik kollaps, mille tulemusena võiks Venemaad tabada N Liidu saatus – lagunemine. Seda enam, et hiiglasliku tuumariigi killustumine iseseisvateks riikideks on kohutavalt ohtlik areng.
Nii et Putinile ei hakatud energiliselt vastu, mida ta ka ei teinud pärast 2007. aasta kõnet: Vene-Gruusia sõda 2008. aastal, Krimmi liidendamine 2014. aastal ja sõja alustamine Ida-Ukrainas, Süüria kodusõtta sekkumine 2015.aastal, Ühendriikide presidendivalimiste torkimine 2016. aastal. Ükski neist tegudest ei toonud kaasa karmi karistust. (Mille üle on Eestis kõik see aeg imestatud ja kahetsust avaldatud; on siunatud Lääne lihtsameelsust ja head usku.)