Murakamit lugedes juhtub paratamatult, et lugeja peab endalt küsima – kas on võimalik, et maailmakuulus kirjanik esitab nii naiivseid küsimusi või räägib pretensioonitul toonil ilmselgetest asjadest. Vastust muidugi pole kusagilt võtta, sest Murakami ei seleta oma loomingut, vaid jätab selle lugejate hooleks. Asi pole pigem mitte Murakamis ega teksti lihtsuses, vaid sellise konteksti puudumises, mis võimaldaks naiivsust käsitleda keeruka vaimumängu või sotsiaalkriitilise suunanäitajana.