Vähetuntud kangelane vanemleitnant Ahaladze: „Suutsin anda oma väikese panuse, et Toompeal verd ei valataks“
(58)
Toompea, 15. mai 1990. Üks taasiseseisvumise kõige dramaatilisemaid päevi. Nõukogudemeelse Interliikumise korraldatud miitingul Toompea lossi ees protestivad umbes 3000 meeleavaldajat, kelle on üles ärritanud Eesti ülemnõukogu otsus nimetada ENSV ümber Eesti Vabariigiks.
Pärastlõunal kell neli alanud meeleavaldusel karjuvad venekeelsed nn töörahva esindajad oma nõudmisi hoone ees ning 6000 töötajaga Dvigateli tehase direktor Vladimir Jarovoi annab Toompea lossi valges saalis ülemnõukogu juhatajale Ülo Nugisele üle protestijate kirjalikud nõudmised. Lisaks ENSV säilimisele nõutakse hinnatõusu pidurdamist.
„Ülo võttis ultimaatumi vastu sõna lausumata, rahulikult ja külmalt, viis paberilehe oma kabinetti ja pani seal lauasahtlisse,“ kirjeldab seda seika oma mälestustes ülemnõukogu liige Tiit Made.
Jarovoi selja tagant seiravad toimuvat ajakirjanikud Toomas Sildam ja Peeter Raidla. Nugise õla kõrval jälgib toimuvat morni näoga Nõukogude armee vanemleitnandi vormis mees. 26aastane Goderdzi Ahaladze on ülemnõukogu noorim liige, isegi Mart Laarist neli aastat noorem.
„Tavaliselt käisin ma ülemnõukogus ülikonnaga, aga sel päeval panin mundri selga, et meeleavaldajate jaoks autoriteetsem välja näha,“ meenutab Ahaladze aastal 2021.
Aprilli lõpp 2021. Kui arvutiekraanil avaneb videopilt, tekib esmalt tunne, et nüüdseks hallipäine Ahaladze (57) võtab mu kõne vastu kunstimuuseumis. Kõrge sein tema taga on maast laeni täis massiivses kuldraamis maale ning ta paremal käel seisab postamendi otsas elegantne pronksist naisekuju. „Kas ta töötab nüüd muuseumis valvurina?“ imestan endamisi.
