Aasta 2019 lõpus toimus suur Tallinna Filmilinnaku esitlus. Pakuti võileibu, kogu industry kõlistas klaase ja tulevik näis imeline. Veel kevadel 2020 kinnitas Tallinn Film Wonderlandi tegevjuht Gren Noormets meedias, et lähiriikide nüüdisaegseim filmitööstuse keskus on aastaks 2022 valmis. Möödunud sügisel esitleti projekti riikliku tähtsusega kultuuriehitiste nimekirjas Kultuurkapitali raha saamiseks kultuurikomisjonile ja vastukaja oli ülimalt positiivne. Kuid eelmise nädala esmaspäeval saabus kabelimats – filmirahvas jäi hädavajaliku stuudiokompleksi rahasüstist ilma ja kõik on ahastuses.

Mis läks valesti? Kas rahast ilmajäämise põhjus võib peituda selles, et filmistuudio on apoliitiline objekt, mida sügiseste kohalike omavalitsuste valimiste eel ei saa kuigivõrd edukalt häälteks konverteerida? Või hoopis kurvas tõsiasjas, et praeguse valitsuse jaoks ei ole film prioriteetne kultuurivaldkond? Või jäi asi selle taha, et filmistuudio projekti vedajad ei teinud piisavalt lobitööd ega korraldanud agressiivset PR-kampaaniat?