Jalgpallis toimuv peegeldab maailmas valitsevat ahnust

Paljude jaoks on jalgpall ennekõike ­kergekaaluline meelelahutus, mäng selle lihtsaimal kujul. Ent kui võrdsemaks ja ausamaks ei õnnestu muuta isegi üht mängu ja selle ökosüsteemi, siis mis lootust on ülejäänud maailmal?

Tagantjärele on keeruline määrata seda murdepunkti, kus jalgpall muutus sadade miljonite poolt armastatud mängust väheste superrikaste mainekujundus- ja äriprojektiks. Võib-olla oli selleks Brasiilia staarmängija Neymari üleminek Katari naftarahaga tüüritavasse klubisse Pariisi Saint Germaini 2017. aastal. 222 miljoni eurone hinnalipik purustas senise maailmarekordi enam kui kahekordselt ning tõi kaasa hüperinflatsiooni üleminekutasudes.

Võib-olla oli selleks 2003. aasta, kui president Vladimir Putini soosingut nautinud vene oligarh ­Roman Abramovitš ostis Londoni Chelsea jalgpalliklubi ning alustas ­välisraha voolu tippklubide kohvritesse. Võib-olla juba üheksakümnendate algus, kui Briti teraseettevõtja Jack Walkeri varandus viis seni marginaalse Blackburn Roversi kolme aastaga esiliigaklubist toonase üleminekutasu purustaja ning Inglise meistri staatusesse. Või kaheksakümnendate keskpaik, kui hilisem peaminister, skandaalist skandaali sammunud Silvio Berlusconi ostis AC Milani ning muutis selle oma meediaimpeeriumi osaks.