Nii on kirjas leheküljel puhkaeestis.ee.

Kahjuks asub Paljassaare mitmekesine maastik ka inimeste rändeteel. Ja seal, kus liigub inimene, liigub temaga liiga sageli kaasa ka tema prügi. Ma ei räägi siinkohal suitsupakkidest ja -konidest, bensiinijaamadest ostetud kohvitopsidest ega kõikvõimalikest pisipakenditest, mida peaaegu ükskõik millisel jalutuskäigul ükskõik kus kohata võib. (Teisipäeva varahommikusel jalutuskäigul Paljassaare teel korjasin sõidutee ­äärest üles ühe kohvitopsi, ühe suitsupaki ja ühe rõõsa koore rõõmsalt roosa paki. Ja see on vähe!)

Tänavuse koroonakevade üks jubedamaid prügileide minu jaoks asub aga Paljassaare teelt pisut ­eemal, Laevastiku tänava tagusel tühermaal. Pehme mööbel, rehvid, tolmuimeja osad, WC-potid, kanistrid, vaibad... Hunnikute viisi prügi, mis on seal vedelenud juba ei tea kui kaua ning mida lihtsalt niisama möödaminnes näppu ei võta ja prügikasti ei vii. Ka viidud pole seda suuremõõdulist olmeprügi sinna näpu otsas – ju ikka autoga. Ja neid kohti on linnarahva seas populaarse jalutamis- ja ujumiskohana tuntud Paljassaare poolsaarel veel.

Iroonilisel kombel asub enne Paljassaare hoiuala ka jäätmejaam, kuhu Tallinna elanikud saavad teatud koguses jäätmeid tasuta üle anda...

Kelle asi on tellida konteiner ja see rämps sealt ära koristada? Kas me ise tahame sellises keskkonnas elada?

Aga linnud?