Üksluistel koroonapandeemia õhtutel mässis kirjanik Katrin Pauts end Ameerika reality-frantsiisi „Tõelised koduperenaised“ mee ja krehvtiga määritud püünisesse. Miks ta seda jama nii andunult vaatab?
„Sellist paska ei anna ikkagi välja mõelda,“ sedastas hea sõber, olles paari päevaga läbi tõmmanud „The Real Housewives of Beverly Hillsi“ kriiskamisest ja kassikaklustest pakatava hooaja. Üleelusuuruse tõsielu-show’ „Tõelised koduperenaised“ fännide hulka kuulub muuseas uskumatult palju viisakaid ja kultuurseid inimesi! „Säutsupääsukese“ Keiti Vilmsi lemmik on Beverly Hillsi versioon, kus askeldavad kunst-mis-iganes-atribuutidega silikoonist seksinukkudega sarnanevad sotsialiidid, kelle kiviks süstitud näolapid iial ei vanane. Mulle aga sümpatiseerivad New Yorgi daamid eesotsas poolearulise krahvinna Luanni ja inimnahka pugenud chihuahua Ramonaga. Keiti kultuuriajakirjanikust abikaasa Janar Ala meelest võiks asja saada hoopis Luua versioonist. Ehk mõni telekanal võtaks Eestis kah selle formaadi viimaks ette? Ega te ometi väida, et meil on kõrgseltskonda pürgivaid wannabe’sid liiga vähe?