Euroopa vägivaldseima maa traditsioonid: kuidas saaksime Eestis lahti vägivalla innukatest kasutajatest ja kaitsjatest?

Eesti peredes hoolega põlvest põlve edasi kantud vägivallakultuur kasvab edasi vaikuse ja ohvrisüüdistamise toel. Euroopa vägivaldseima riigi tiitlist lahtisaamine eeldab senisest märksa jõulisemaid samme.

Eesti vägivallakultuuri juured peituvad teadagi ... minevikus. Kes seda enam oskab selgitada, miks peksu teel oma mõtete ja soovide edasiandmine ammustel aegadel just siin Balti-Soome-Peterburi regioonis nii hea hoo sisse sai, aga tõsiasi see on, et maailma suurimad üles tähendatud vägivalla näitajad on iseloomustanud just meie piirkonda. Ei olegi nii tähtis selgeks teha, milline meie soost inimene siin maalapil esimesena rusika tõstis, tähelepanu alla peaksime võtma hoopis selle, kes ja millal jääb viimaseks luumurdjaks.

Vägivaldse komberuumi säilitamisel on võtmetähtsus põlvkondadeülesusel ning traditsiooniliste naise ja mehe rollide puutumatusel. Uurimused nii siin- kui sealpool merd on veenvalt näidanud, et kui isa (sobib ka kasuisa) ema peal lapsele oma võimu ja eesõigusi piisavalt demonstreerib, siis toimuvad lapse ajus olulised muutused, mis ka tema elule jälje jätavad. Siinkohal pole üldse tähtis, kas see laps täiskasvanuna neid jälgi ise ka ära tunneb või hoopis aktiivselt eitama asub. Meelde tuleb jätta, et aju mõjutamiseks lapsele endale ihunuhtlust pakkuma ei pea, piisab ema peal demonstreerimisest.