Jurist Maarika Pähklemäe (54) on raskes olukorras naisi nõustanud üle 20 aasta. Ta on kuulanud vägistatud, öösärgis ­tänavale põgenenud, lahutuse käigus varast ilma jäetud, pekstud, prostitutsioonile sunnitud, lastest eraldatud, hirmutatud ja alandatud naiste ­lugusid. Ta on näinud omaenda naiskolleege – edukaid advokaate –, kes tulevad tööle sinise silmaalusega ja kinnitavad, et kukkusid. Mõni naine on oma luud-kondid kodus nii katki „kukkunud“, et lebab mitu kuud haiglas. Mõnel piinatud koduperenaisel pole sentigi pangaarvel, siis aga laekub sinna majasuurune ülekanne ja korraga võtab naine kuriteoavalduse politseist tagasi. Mõnel naisel pole aimugi, millistele lepingutele ta on meest usaldades alla kirjutanud.

„Naised on lambad,“ ütleb Pähklemäe – ja naised noogutavad: olin jah, ei saa ise ka aru, kuidas ma seda meest usaldasin ja talle ülekohut pidevalt andestasin. „Eestis tolereeritaksegi vägivalda. Tunnistatakse, et jah, füüsiline, vaimne ja majanduslik vägivald eksisteerivad, aga tegelikult lepitakse sellega.“ Vägivalda eitavad isegi need, kes on ise vägivalla all kannatanud.

Miks ohvrid ise eitavad vägivalda?

Lugesin Marti Kuusiku loo kohta kommentaare: seal võtsid sõna kaks naist, kellest ma tean, et nad on ­olnud ohvri seisus ja väga palju kannatanud. Aga nad asusid kohtualust kaitsma.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega