2012. aastal ilmus Marko Mägi debüütluulekogu „Maitsestatud kanad”, mille eest esitati Mägi Betti Alveri debüüdipreemia nominendiks. 2015. aastal ilmus Mägil koguni kaks raamatut – kirjastus Jumalikud Ilmutused andis välja luulekogu „Pealehakkamise küsimus” ning jutukogu „Luukerena laanes ja linnas”. Viimase kohta kirjutas Areeni kirjandustoimetaja Priit Hõbemägi 2015. aasta juulis: „Marko Mägi kirjutab sellest, mida silm seletab, kõrv kuuleb, käsi puudutab ja suu joob ning selle poolest on tema looming üsna lähedal tänapäevasele linnafolkloorile. Ka Marko enda isiksus on üks osa Tallinna uuemast linnafolkloorist, peamiselt seotud selliste lokaalidega nagu Levist Väljas, Kuku klubi ja Wiiralt. Ta käsitleb peamiselt noorte, tihti ebamäärase professionaalse hõivatusega kultuurihuviliste inimeste elu ja olu, argipäevi ja pidusid ning püüab neid lugusid oma leebel ja erapooletul kombel filosoofiliselt vahendada ja puänteerida.”

2012. aastal portreteeris luuletajat Areeni kaanel Krister Kivi. “Leonhard Lapin ütles mulle kord Wiiralti kohvikus, et “me oleme anarhistid, aga korrektsed anarhistid”. Tore ütelus mu meelest, aga enda arvates võiksin ma natuke rohkem korrektne olla,” rääkis Mägi toona. Krister Kivi küsimusele, milline ta plaanib olla 60aastaselt, vastas Marko Mägi aga: „Vana ja tark ja nooruslik.”

Kolleegidele on meelde jäänud, et alati kui Marko pärast nädalavahetust tööle tuli või nägi kedagi toimetusest üle pika aja, küsis ta ikka: "Kas viimasel ajal pulli ka saanud on?"

Valik Marko luuletusi kogust "Pealehakkamise küsimus" (2015):

YOLO

Kui räägiksin sinuga

lühendite keeles,

kas pikendust üldse

siis otsiksid sa?

MOBIILTELEFON SÜDAMES

Mul südames nagu heliseks mobiiltelefon.

Nagu selle vibratsiooni programmi peal.

IMELIKKE ASJU

Pea küljes on

imelikke asju.

Näiteks silmad

ja kõrvad.

Süda ometi

pea küljes

pole.

Eesti Ekspressi toimetus avaldab kaastunnet Marko Mägi lähedastele.