Ameeriklastel on ütlus: „Put your money where your mouth is.“ Selle eesmärk on sõeluda välja silmakirjateenrid, kes räägivad küll ilusat juttu, aga oma rahaga õige asja eest riskida ei taha. Jälgida tuleb aga inimeste tegusid, mitte sõnu. Seda põhimõtet järgides võime avastada, et väga raske on leida mõnd inimest, kes kliimamuutust tõsiselt võtaks. Muidugi räägitakse sellest söögi alla ja söögi peale, aga kui asi läheb oma isikliku elu korraldamisele, elatakse, nagu oleks kliimamuutus üks suur müüt.

Ma ei räägi siinkohal teadlikest kliimamuutuse eitajatest, keda on ka palju. Ei, jutt on hoopis inimestest, kes võivad küll pajatada pikalt kliimamuutuse ohtudest, ent siis investeerivad oma raha ikka madalale, merepiiri lähedale kinnisvarasse, mida ähvardab kliimamuutuse mõjul vahest juba sel sajandil uputus. Need inimesed teevad panuse, et kliimamuutusest tingitud meretaseme tõusu tegelikult ei tule. Vähemalt mitte Eesti rannikul. Panused on suured, sest kui nad eksivad ja kinnisvara ikka ära upub, on rahaline kahju suur.