Töö annab tõesti olemisele mõtte, aga teiselt poolt on selline lähenemine ka väga kurb. Ühelt tuttavalt küsiti, mis on ta hobid, ja ta ei osanud vastuseks millelegi muule kui oma tööle mõelda. „Ma olen ikka täiesti töösõltlane,“ kurtis ta.

„See on meisse kuidagi sisse kirjutatud. See protestantlik tööeetika.“

„Tööd ei peaks nii tõsiselt võtma. Masendav.“

Noogutasin nõustuvalt ja mainisin, et käisin keset päeva kinos. Alati on piinlik tunne kella ühe-kahe vahel peamiselt vanemate daamidega kinosaali minna, kogu muu ilm ju töötab, mis ma nüüd siin luuserdan...