Lugesin paar aastat tagasi Viivi Luige artiklit töö ja inimväärikuse kohta. Kõik need ajast aega korduvad illusioonid inimese vabastamisest tööst olla üks suur vale: töö annab olemisele mõtte ja ideaalis ei tööta inimene raha, vaid teostamisvajaduse ja oma olemasolu kinnitamise pärast. Ideaalis. Nii kuuluvad ka ideed kodanikupalgast Luige sõnul vaid ideede tasandile, sest vaevalt hakkaksid kõik inimesed korraliku igakuise garantii korral kaunite kunstide ja spordiga tegelema, s.t keha ja vaimu treenima.

Töö annab tõesti olemisele mõtte, aga teiselt poolt on selline lähenemine ka väga kurb. Ühelt tuttavalt küsiti, mis on ta hobid, ja ta ei osanud vastuseks millelegi muule kui oma tööle mõelda. „Ma olen ikka täiesti töösõltlane,“ kurtis ta.

„See on meisse kuidagi sisse kirjutatud. See protestantlik tööeetika.“

„Tööd ei peaks nii tõsiselt võtma. Masendav.“

Noogutasin nõustuvalt ja mainisin, et käisin keset päeva kinos. Alati on piinlik tunne kella ühe-kahe vahel peamiselt vanemate daamidega kinosaali minna, kogu muu ilm ju töötab, mis ma nüüd siin luuserdan...