Sellest on möödas kaks nädalat, kui Vabal Laval jõudis lõpuks rahva ette Valgevene dramaturgi Nikolai Halezini päevakajaline „Error 403“. Nii mõnegi saalisolnu jaoks niiskete silmadega lõppenud näidend meenutas sündmusi, mida polekski saanud ju unustada. Vähem kui aasta eest pidime olema tunnistajaks – siinsamas Baltimaade kõhu all – sündmustele, mis meenutasid nii mõneski mõttes siinsete rahvaste vabaduspüüdlusi 30 aastat tagasi.

Ja ometi oli nüüd saalis olles tunne, et see kõik juhtus nii ammu. Poleks Aljaksandr Lukašenka isiklik KGB-armee ajakirjanik Raman Pratasevitši vahistamise nimel RyanAiri lennukit kaaperdanud, poleks vahest president Svjatlana Tsihhanovskaja visiit ka nii märgilisena tundunud. Grotesksel moel kujunes nende kahe sündmuse koosmõjust Eestile väike välispoliitiline võit – olime silmanähtavalt oma saatusekaaslastele toeks. Kuid kas ka pärast seda õhtut?