Sven Grünbergi uus teos “Hingus 2021” on nagu kosmiline plahvatus

Sven Grünbergi legendaarse albumi "Hingus" esitus koos uudisteosega "Hingus 2021" Estonia kontserdisaalis oli võimas elamus. Kuulamas käis Priit Hõbemägi.

Sven Grünbergi legendaarne album “Hingus” ilmus 1981. aastal. See oli esimene elektroonilise muusika plaat terves Nõukogude Liidus. Plaadi saamislugu oli keeruline ja seikluslik ning sisaldas endas nii salvestamist Moskvas tollal maailmas üliharuldasel tubasüntesaatoril EMS Synthi 100, Eesti kirikuorelitel, üheks päevaks Riiast toodud sütesaatoril ARP Omni II ja veel mitmetel teistel pillidel.

Sven Grünbergi “Hingus” esimest korda kontserdilaval

Sven Grübergi “Hingus” kontsert 16. juunil Estonia kontserdisaalis. Kavas olid “Hingus” I-IV, “Valgusõis”, “Hingus 2021” ja muusikat filmidest „Hukkunud alpinisti hotell“, „Klaabu“, „Naksitrallid“.

Esines Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi Ansambel koosseisus Taavi Kerikmäe, Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Theodore Parker, Doris Hallmägi (süntesaatorid), “Hingus 2021” esitus koos Sven Grünbergiga.

Programmi kunstiline juht ja eestvedaja Taavi Kerikmäe.

Visuaal, töödeldud filmilõigud - Tencu (Andres Tenusaar)

Kontsert on järelkuulatav Klassikaraadio koduleheküljel.

Kuid seda albumit ei ole kunagi varem kontserdilavalt esitatud. Helilooja Sven Grünberg lõi muusika ning mängis selle ise ka sisse. Kuna autoril polnud vajadust ise oma teost noteerida, siis tuli Taavi Kerikmäe Elektroonilise Muusika Seltsi ansamblil see töö ise ära teha. Mis omakorda tõi kaasa palju küsimusi, arvestades elektroonilise muusika omapära. Noot võib olla ükskõik kui täpne, kuid paljud helid ja tämbrid on sellest hoolimata raskesti kirjeldatavad. Pealegi oli esitajatel vaja leida adekvaatsed pillid ja saundid, sest 40 aastaga on paljud toonased instrumendid kadunud või ei teegi enam häält.

Album “Hingus” muutus kiiresti legendaarseks ja sellega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Kahjuks oli üleliidulise firma Melodija plaadi helikvaliteet katastroofiliselt halb. Õnneks andis Saksamaa plaadifirma Bureau B 2016. aastal välja “Hinguse”plaadi Sven Grünbergi poolt põhjalikult läbi töötatud materjali alusel.

Kontsert pidi toimuma juba palju varem, kuid koroonapandeemia tõttu lükati seda mitu korda edasi, kuni lõpuks toimusid kontserdid 15. ja 16. juunil Estonia kontserdisaalis (siinkirjutaja käis 16. juuni kontserdil). Kontsert algas Sven Grünbergi filmimuusikaga animafilmidele “Naksitrallid” ja “Klaabu”. Sellele järgnes muusika filmist “Hukkunud Alpinisti hotell”. See andis kontserdile algul positiivse ja seejärel meditatiivse sissejuhatuse, millele järgnes albumi “Hingus” muusika.

Taavi Kerikmäe Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansamblis musitseerivad Ekke Västrik, Tarmo Johannes, Mihkel Tomberg, Theodore Parker ja Doris Hallmägi. Lava oli täis elektroonilisi instrumente, kus vana aja pillid on koos kõige uuema tehnoloogiaga. Teiste hulgas ka ajalooline süntesaator Logan String, mille ansambli liikmed olid üles leidnud ning mida väidetavalt oli plaadi salvestamisel kasutanud juba Sven Grünberg ise. Samuti oli laval haruldane muusikainstrument – teremin. See on Lev Teremini 1928. aastal patenteeritud instrument, millel on üks või mitu antenni. Heli tekib antennide elektriväljas käsi liigutades. Teremini helikõrguse vahemik ei ole liigendatud, selle helikõrgus muutub hüpeteta, sujuvalt. See meenutab natuke nõidumist, kui muusik õhus käsi liigutades unenäolisi helisid tekitab.

Kuna Estonia kontserdisaali orel ei ole töökorras, siis tuli orel asendada elektrooniliste instrumentidega. Nagu Grünberg ise on öelnud, on helitehnika küll arenenud, kuid valjuhääldid mitte. Kontserdisaali oreli võimsat, füüsiliselt mõjuvat kõla elektroonika vahendusel ei saa, kuid kontserdi nautimist see ei seganud.

Kontserdi algus oli filmimuusika päralt, kuid alles “Hinguse” alguse võimsad pidulikud akordid viisid kuulajad akustilisest ruumist kosmilistesse sfääridesse. Orelihelidesse sekkusid sünteetilised helid ning idamaise kõlaga motiivi esitavad instrumendid. Taavi Kerikmäe juhtis ansamblit käeliigutustega nagu orkestri dirigent, samal ajal ise klahvpille mängides ning Teremini antenni juures kätega sujuvaid liigutusi tehes.

Kontserdi kulminatsiooniks oli Grünbergi uudisteose “Hingus 2021” esiettekanne, mida koos ansambliga esitas autor ise. Tegelikult oleks “Hingusel”, mida helilooja kavatses kirjutada läbi elu, ilmuma seitsmes osa, kuid Grünberg otsustas muusikasse kirjutada aastad 2020 ja 2021, mis olid nii meile endile kui kogu maailmale ootamatud ja vapustavad nii koroonapandeemia kui jõhkra käitumise pealetungi mõttes.

“Hingus 2021” algab ei kusagilt, nagu sügav hingetõmme. Madalatel toonidel aeglase sisse- ja väljahingamise motiivile lisanduvad karged naishääli meenutavad helid. See on rahulik hingamine, elava organismi helisev kooskõla universumi ja loodusega. Korraga lõikub sellesse rahusse ostinaatne, mehaaniline masinavärk, millel on ähvardav, vääramatu ja jonnakas rütmiline motiiv.

On tunda, et mingi suur masin või algoritm hakanud tööle ja võtab hoogu. See on jõhker ja on muutumatu, haprad keelpillihelid kostuvad õrnalt sellest läbi. Muusika arenedes hävingu tunne süveneb, raskelt langevad bassikäigud kõlavad nagu kokkuvariseva mäe või laguneva hiigelkonstruktsiooni sügavad ohked, need lõikavad läbi muusika, püüdes tabada seda, mis on korrast ja harmooniast järele jäänud. Teose lõpus hakkab läbi tumedate helide ja madala mürina kostma helgem teema. Kuid siis toimub plahvatus, muusikaline tervik lendab laiali, laguneb lendab tükkideks, kostab kauge äikesemürin. Ja saabub vaikus.

Kontserdi mõjuv osa oli videokunstniku Tencu (Andres Tenusaar) loodud liikuvad visuaalid lava kohale paigutatud hiiglaslikul videoekraanil. Kõik kujundid olid pärit Sven Grünbergi filmidest, millele lisatud assotsieeruvad abstraktseid kujundeid. Animafilmide muusika ajal liikusid seal udulaamades Naksitrallid ja Klaabu, “Hukkunud Alpinisti hotelli” muusika ajal oli ekraanil töötlus lumistest mägedest, mille tagant piilus silmipimestav päike. “Hinguse” läbi motiiv oli albumi kaanelt tuttav graafik Tõnis Vindi kujundatud mõistatuslik objekt, galaktiline kujund, mida võib ka tundmatuks lendavaks objektiks pidada.

Objekti tähendus hakkas välja kooruma “Hingus 2021” esituse ajal. Kui kaose masinavärk sekkus muusikasse, siis ilmusid ekraanile kolm kurjakuulutavalt pulbitsevat kõrvuti paiknevat päikest. Seejärel võtab keskmine neist võimu ja ekraani täidavad metsikud ja hõõguvad protuberantsid, mis keevad esile kusagilt sügavusest. Aegajalt üritab objekt tulelaamast läbi tungida, siis taandub ja tuleb taas. Saab selgeks, et objekt sümboliseerib korda, süsteemset ja mõistuslikku lähenemist ja selle ilmumine on võitlus kaosega. Objekt on salapärane ja tundmatu, aga kaoses siiski parem kui mitte midagi. Kui teose lõpus kõlavad plahvatused ning kõik lendab kildudeks, jääb selgus saabumata. Kas hävines kaos, või objekt või need mõlemad? Kas universumi lõputu tsükkel algab otsast peale? See jääb kuulajatele ja vaatajale järele mõtlemiseks.