Manna raske aasta: „Enne olin seljakotiga koolitüdruk, nüüd nagu nelja kohvriga keskealine naine“

Töökaotus, paanikahäire, COVID, vägistamiskatse. Manna räägib Siim Nestorile teekonnast uue plaadini.

Uus album on su kõige isiklikum projekt. Oled öelnud, et kajastad sellel tahke endast, mida oled varem loomingusse vaid tilgutanud, kuid nüüd lasid kõik valla. Kõigepealt: miks sa tundsid, et tahad niiviisi teha?

Albumi tegemine algas eelmise aasta septembris-oktoobris. See, milline mu elu tol ajal oli – see lükkas mind üle ääre. Mul oli väga-väga halb aeg. Olin madalam kui muru, kõik läks mitu kuud järjest ainult allamäge.

Ma ei ole väga hea oma tunnete väljendamises. Ainus viis, kuidas saan seda teha, on luues, muusikat kirjutades. Ja see tundus kõige õigem asi, mida teha. Minna Markusega stuudiosse ja teha midagi, mis võib ka teisi kõnetada, oli kindlasti parem väljund kui see, et uputan enda probleemid ja tunded mõnuainetesse.

Õnneks sain end sellest eelmisest elust lahti rebitud.

Mis sul halvasti oli?

Ohh-hoh-hoo... Kõigepealt tulin töölt ära. Väga palju inimesi kadus nipsust mu elust ära. Mul ei läinud muusikaga hästi. Tundsin, et ma ei ole piisavalt hea artist, et üldse läbi lüüa. Mu ümber olid megahalvad inimesed.