Loovus pole oluline, sest raha pole. Või oli see vastupidi?

2021. aasta kevadsemestriga lõpetas Tartu Ülikool lõplikult kujutava kunsti õpetamise, kui sulges 2017. aastast Viljandi kultuuriakadeemia haldusalas tegutsenud kunstide keskuse Tartus. Miks see nii läks, küsib kunstikriitik Kaisa Eiche.

Jätkan hea meelega sealt, kus Kaire Maimets oma ERRi arvamusloos lõpetas - kuidas Eesti haridussüsteemis tehakse mõtlemapanevalt palju selleks, et noortes inimestes loovust sandistada, mida siis hiljem tööturul innovatsiooni nimel ja raske raha eest neis taas ellu püütakse äratada. Mõned juhid muidugi ei püüa ka, sest töötaja kui “mittemõtlev käsutäitja” on endiselt levinud kontseptsioon.

Tartu Ülikooli juhtimise professori Maaja Vadi väitel “kuluvad” isegi parimad kõrgkoolide lõpetajad kiirelt läbi, kui nende hariduses puuduvad humanitaarteadused, kunsti ja ajalooalased arusaamad ning teadmised. On üldteada, et hariduse andmises pole oluline mitte teadmiste kogum, vaid teadmisjanu äratamine. Kas Eesti akadeemiatesse hiilinud mõte, et laia silmaringi arendamine polegi enam ülikoolide prioriteet, on hakanud juba tagasilööke andma?