Prantsuse sekstett L’Impératrice valmistab põhimõtteliselt ideaalse suve ideaalset diskopoppi. Aastal 2012 alustanud bändi kahel täispikal albumil ja hulgal EP-del tiksub õrn, romantiline, meelipaitav ja üliilus pehme tantsumuusika, mille allhoovustes tiirleb pühapäeva pärastlõuna džässi, stereolabilikult õhkavat indipoppi, aga ka kosmoseajastu progediskot. Kõik peenelt ja sulnilt paika timmitud vokalist ­Flore ­Benguigui hellasüdamelise ja tundliku laulumaneeriga. Kui COVID-disco on tõesti reaalne asi, nagu kultuurikriitik Berk Vaher ikka ja jälle väidab, siis L’Impératrice’i tänavune album „Tako Tsubo“ on selle optimismibiidi ehtne ja nõtke esindaja. Mõtle näiteks Kylie Minogue’i möödunud aastal ilmunud albumile ning kujutle see veel õhulisemaks ja armsamaks

Areen palus unistada L’Impératrice’i asutajal ja liidril Charles de Boisseguinil. Unistada nii metsikult ja nii kõrgelt, kui fantaasia ulatub.

Kes on unistuste produtsent, kes võiks L’Impératrice’i albumi produtseerida?

Quincy Jones. Tänu tema tööle Michael Jacksoni albumiga „Thriller“ ning unikaalsele oskusele panna perfektselt kokku popmuusika ja gruuvid.