Jon Hassell oskas helist läbi vaadata

In memoriam Jon Hassell (22.03.1937 – 26.06.2021). Raul Saaremetsa järelehüüe elu kõige olulisemale trompetistile.

Jon Hassell on minu elus olulisel kohal.

Olin esimest korda New Yorgis. Aasta oli 1990. Eesti oli endiselt jäledas Nõukogude Liidus ja mina kurjuse impeeriumist pärit pätakana, kultuurišokis enneolematus õhinas käisin mööda Suure Õuna plaadipoode. Rääkimata sellest, et ma mäletan, kuidas need poed lõhnasid, mäletan ma hästi kõiki plaate, mis siis sai ostetud.

Neid polnud palju, sest suurem osa rahast peteti välja juba lennujaamast välja astudes.

Anyway, üks plaat, mille ostsin, oli just Jon Hasselli oma – „Voiceprint“. Sellest ajast peale on Hasselli moonutatud ujuv sametine trompeti toon osa minu elust. Ta on üks väheseid trompetiste, kelle ma kuuldes kohe ära tunnen.

Hassell on öelnud, et ta tahab teha sellist muusikat, millist keegi kunagi varem teinud pole. Muusikat pidas ta metakeeleks. Enda loomingut nimetas ta Neljanda Maailma muusikaks, sidudes delikaatselt ida läänega.

Jon Hassell kasutas oma muusikas alati elektroonikat ja see on kindlasti üks põhjus, miks ka tema varased albumid endiselt värskelt kõlavad.

Midagi, mida ta õppis Kölnis Stockhauseni käe all. Lahe on muidugi see, et Hasselli klassikaaslased olid Holger Czukay ja Irmin Schmidt, kes hiljem moodustasid ansambli Can. Viimane oli aga The Falli peamine eeskuju. Et siis…

Miski, mis on Jon Hasselli puhul minu silmis samuti hästi oluline, on see, et ta produtseeris täiesti fantastilist muusikat ka kõrges vanuses. See, et noored loominguliselt plahvatavad, on loomulik, aga et 82aastane loob aasta ühe parima albumi, on fenomenaalne! See on, kui oskad helist läbi vaadata.