Sume pühapäevaõhtu Kärdlas, mis upub juuni alguses sireliõitesse. Jalutan abikaasaga mööda peaaegu inimtühje tänavaid. Rahvas vaatab õhtuseid uudiseid ja toimetab vaikselt kodudes.

Ühtäkki kostab kusagilt plärin. See valjeneb ja valjeneb ning ühel halval hetkel sööstab nurga tagant välja noormees võrri seljas. Mopeedi hääl kõlab vaikses aedlinnas põrgulärmina.

Peagi kuuleme müra uuesti: võrripoiss ilmub nähtavale järgmisest tänavast.

Kui keskväljakule jõuame, sigineb sääreväristaja ka sinna. Nolk sõelub mööda platsi sihitult edasi-tagasi, kord autoteel, kord kõnniteel, ning peame vaatama, et talle ette ei jää.

Noormehe kehahoiak ja näoilme ütlevad vaid ühte: ta on läbinisti uhke, et niimoodi pläristab. Kas te kõik ikka näete ja kuulete mind?