Bipolaarse häirega Marianni pihtimus: kandsin tänaseni maski mitte ainult teiste, vaid isegi enda ees

"Psühhiaater plaksutas käsi, kui pärast depressiooniepisoodi käis klõps! ning ma olin jälle üleöö ülirõõmus ja positiivne inimene. Ta sai panna mulle diagnoosi: bipolaarne häire." Oma elust selle haigusega räägib Mariann (29).

false

Alustasin psühhiaatri juures käimist septembris, diagnoos tuli selle aasta mai lõpus. Ei saa öelda, et see oli mulle üllatus. Olin seda kahtlustanud, aga ei tahtnud seda silti endale külge. 

Olen tundnud end väärtusetuna, kellegina, kes eristub ega sobi seltskonda. Pärast diagnoosi saamist oma elule tagasi mõeldes tundsin, kuidas pusletükid kokku said. Oleksin pidanud palju varem abi otsima. Mind takistas see, et keegi saab teada, kui katki ma seest olen. Uskusin, et küll kõik ühel maagilisel päeval iseenesest korda saab. Ei saanud. Läks veel hullemaks.

Juured kurvas lapsepõlves

Minu lapsepõlve esimesed mälestused on sellest, kuidas ema tahtis, et ma asjad pakiksin ja me kodust ära läheksime, aga me kunagi ei läinud. Kasuisa oli alkohoolik. Kui ema läks õde sünnitama, jäin mina tsüklis oleva kasuisaga kahekesi... Ema oli palunud naabril mulle süüa tuua, aga mäletan, et tegin endale ise suhkrusaia ja sõin paljast leiba. Elasin päeval meie kortermaja ees tekil.